Miks me vaimustume ja kuidas tekib uudishimu?

Juba lapsest peale olen olnud uudishimulik. Minu lemmik küsimused olid alati miks midagi on nii?, millest asjad on tehtud?, mis siis juhtub kui? jne. Alles hiljem sain aru, et see ei ole pelgalt uudishimu, vaid minu isiksuseomaduse osa – näha maailma avatud meelega, vaimustuda taas ja taas, alustada midagi, vahel mitut asja korraga ja isegi pooleli jätta aga ikka vaimustuda. Alles hiljuti tekkis mõte sellest mehhanismist paremini aru saada. Kas vaimustust tasub realismiga kainestada või hoopis oskuslikult võimestada?

Sageli kipume uudishimu kujutama ette kui iseloomujoont “ta on lihtsalt selline” , “ta on uudishimulik”, kuid osa teaduskirjandusest käsitleb seda hoopis kui ajus käivituvat motivatsiooniseisundit. Kui märkan, et mul on teadmistes lünk, tekib pingestatud “tahan teada” tunne, mis sunnib otsima vastust. George Loewenstein nimetas selle infolõhe teooriaks (information-gap). Uudishimu tekib siis, kui inimene tajub selgelt lõhet selle vahel, mida ta teab ja mida ta tahaks teada. Ja juhul kui see lünk muutub emotsionaalselt tähtsaks tekib uudishimu.

Infolõhe teooria üks oluline nüanss on see, et uudishimu ei sünni tühjusest. Me peame teadma piisavalt, et mõista, mis puudu on. Kui teema on täiesti tundmatu, ei pruugi lõhe olla nähtav. Kui teame juba kõike, pole enam lõhet.

Uudishimu on seostatud mäluga. Uudishimu läbi me ei paranda ainult oma enesetunnet vaid paraneb ka mälu ehk kõrge uudishimu korral samal ajal õpitud materjal jääb paremini meelde. Eks ole huvitav? On leitud, et kõrge uudishimu seisundis paraneb mälu mitte ainult oodatud info suhtes, vaid ka juhuslikult samal ajal õpitud materjali osas.

Kõlab päris lihtsalt. Esmalt tajud lünka oma teadmistes, seejärel hindad selle väärtuslikkust, tõuseb motivatsioon ning tähelepanu ja mälu parenevad iseenesest.

On kahte sorti uudishimu. Üks neist pakub rõõmu “oh, kui põnev”. Teine tekitab aga hoopis ebamugavust “ma pean teada saama”. Mõlemad viivad õppimiseni, kuid kogemus on siiski erinev. Esimene neist on mänguline, teine ei anna rahu enne kui vastus on käes – selline mõnus “sügelustunne”.

Uudishimu annab suuna, vaimustus annab jõu

Kui uudishimu on sageli seotud lünkadega teadmistes, siis huvi ja vaimustus on seotud justkui sädeme ja süttimisega. See on tunne, et miski on korraga uus, tähenduslik ja energiat andev. Paul Silvia käsitleb huvi kui emotsiooni, mis tekib eelkõige kahe hinnangu koosmõjul. Siis kui miski on uudne või keerukas ja ma tajun, et suudan sellega toime tulla.

Kui uudsus on kõrge, kuid toimetuleku tunne madal, nihkub kogemus pigem ärevuse või loobumise suunas. Kui mõlemaid on “parasjagu”, tekib huvi ja sellest võib kasvada vaimustus, süvenemine, isegi vooseisund. 

Kuidas vaimustus õppida aitab?

Vaimustus suurendab uudishimu. See paneb küsima, analüüsima, mõtlema, uurima, lugema, katsetama.

Vaimustus loob ruumi uutele mõttemudelitele. Kui kogemus ei mahu olemasolevasse arusaama, tekib vajadus ümbermõtestada. See ongi õppimise tuum.

Vaimustus parandab tähelepanu ja süvenemist. See justkui haarab tähelepanu ja muudab vastuvõtlikumaks.

Vaimustus tõstab tähendust ja motivatsiooni. Kui tekib tunne, et õpitav seostub millegi olulisega, kasvab sisemine motivatsioon.

Vaimustus toetab sotsiaalset õppimist. Suureneb vajadus ühenduste loomiseks ja koostööks, teineteise kuulamiseks ja jagamiseks.

Meil tuleb olla õnnelik oma uudishimu üle ja pidevalt vaimustuda ja märgata, märgata, et me ei tühistaks teiste vaimustust. 

Kokkuvõtteks soovin lisada, et oma tarkusega teise vaimustuse vaigistamine on selle suure tunde "mürgitamine". Leida tuleks oskuslikke võtteid vaimustuse võimestamiseks. Olgu allolevas mõned head soovitused selleks teekonnaks ja jätkugu meil ikka avarat vaadet, et olle uudishimulik ja lihtsalt vaimustuda.

10 olulist vaimustuse vaigistajat