Evolutsiooni käigus on säilinud ja arenenud kõik meie isiksusele omased ning vajalikud omadused, mis oma variatiivsuses on taganud inimeste püsimise ja liigirohkuse. Neist enim on uuritud negatiivsete tundmustega seotud valdkondi, nagu depressioon, õpitud abitus, stress ja ärevus. Kindlasti mängivad olulist rolli ka meie positiivsed tundmused – nende ülesanded, mõjud, hulk ja võimalik defitsiit. Olgu selleks õnnelikkus, subjektiivne heaolu või väärt elu.

Mingil põhjusel on inimesed õnnelikud eri moel ja eri kvaliteedil, nii kognitiivsel kui emotsionaalsel tasandil. Kas õnnelikkus on eeldus või tagajärg? Kas edu saavutavad pigem õnnelikumad, nn õnnegeeniga inimesed, või on õnnelikkus pigem hea elukvaliteedi preemiaks? Esimesel juhul võiks läbi keemilise teerulli endale õnnelikuma elu sillutada; teisel juhul tuleks püüelda õnne tõotava edu poole ja loota, et meiega juhtub piisavalt positiivset, mille tulemusena saaksime “õnneseenena” head elu nautida.

Näiteks depressiooni ravi järel saavutatud tööalane edu, paremad sotsiaalsed suhted, tugevam sidusus ja tõusnud enesehinnang võivad luua eelduse positiivsete tundmuste hulga kasvuks. Mida aga arvata endisest säravalt karjääriga ärijuhist, kes majandussurutise tingimustes ärihuku järel langeb järjest süvenevasse masendusse ning kelle kohta armututes meediaartiklites kõlab vaid fakt “õnneseene” hävingust?

Õnneks on tänapäevane psühholoogia nendele küsimustele otsinud vastuseid. Pärast aastatepikkust teadustööd on Martin E.P. Seligman PhD valinud oma uurimisalaks positiivse psühholoogia eesmärgiga suunata tähelepanu sellele, mis muudab elu väärtuslikumaks ja rõõmsamaks (Seligman, 2008).

Psühholoogid määratlevad õnnelikkust ja head elu subjektiivse heaolu kaudu – see hõlmab emotsionaalseid ja kognitiivseid hinnanguid, mida inimesed oma elule annavad, ehk teisisõnu kõike seda, mida nimetatakse õnneks või rahuoluks (Realo, 2008). Kogutud andmed näitavad, et inimese hinnang oma subjektiivsele heaolule on ajas üllatavalt stabiilne, püsides iga inimese puhul iseloomulikul tasemel ka pärast olulisi või ootamatuid elusündmusi.

Iseloomulik baastase sõltub peamiselt kahest isiksuseomadusest – neurootilisusest ja ekstravertsusest. Kõrge neurootilisusega inimesed kalduvad kogema rohkem negatiivseid emotsioone, samas kui ekstravertsematel on ülekaalus positiivsed emotsioonid (Realo, 2006). Mõlemate puhul on leitud mitmeid pärilikke eeldusi. Näiteks on ekstravertidel kõrgem käitumisliku aktivatsiooni süsteemi aktiivsus, mis on tundlik tasuga seotud signaalide suhtes ja seotud dopamiinergilise süsteemiga. Neurootikute peamiseks emotsionaalseks komponendiks peetakse ärevust: kõrge ärevusega inimesed kalduvad tajuma ja interpreteerima väliseid stiimuleid, käitumist, mõtteid ja füsioloogilisi reaktsioone liiga ohtlikena (Konstabel, 2011; Brody, 1998).

Kui ligikaudu 50% isiksuse omadustest on pärilikud (Seligman), siis teine pool kujuneb keskkonna mõjul. Seligman lükkab ümber väärkujutluse, et lapsepõlve traagilised sündmused määravad isiksuse kujunemise, ning rõhutab geneetilist seost vanemate ja laste vahel. Lapsepõlve traumade mõju ei ole suudetud tõestada täiskasvanu depressiooni, ängi, luhtunud abielu, narkomaania, töötuse või alkoholismi kujunemisel (Seligman). Siinkohal võib aga paljudel tekkida kahtlus – kas teooria saab tulevikus uute uurimismeetodite abil kinnitust või muutub see ainult oletuseks?

Seega võib tunduda, et õnnelik olemine on luksus, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Kui 50% sõltub geneetikast ja selles osas on raske midagi muuta, jääb teine pool keskkonna mõjutuste käsutusse – kuid ka need on osaliselt pärilikkuse piirides. Kas see on siis lõputu ring? Selle põhjal tundub kognitiivkäitumisteraapia mõju positiivsete tundmuste kujunemisele pigem piiratud või isegi olematu.

On võimalik, et õnnelikkus võib elu jooksul areneda teatud hierarhia alusel, nagu õppimine ja liikumine toimuks mööda tõenäosuslikku “õnnelikkuse spiraali”. Sama sündmus võib esile kutsuda erinevaid tundmusi – sarnased kogemused, kuid erinev subjektiivne õnn.

Seligmani väitel hõlmab õnnelik elu positiivsete emotsioonide teadlikku otsimist ja nende rohkendamise oskust (Seligman). Kognitiivpsühholoogia kaudu teame, et otsingute vastuvõtjaks on meie tajusüsteem ning tööriistaks tähelepanu, mis toimib edukalt võimendina. Seega on äärmiselt oluline võimendada seda, mis on meie jaoks oluline.

Senikaua, kuni “õnnegeeni” täielik kood ei ole teada, tasub loota, et oma õnne saab ka ise kujundada – ja miks mitte end vahel “õnneseenena” maailmale tutvustada. Vähemalt lisab see ellu positiivseid emotsioone.

Kasutatud kirjandus:

1. Konstabel, K., (2011). Loengumaterjalid kursuse “Isiksusepsühholoogia” raames.

2. Brody, N., (1998). Personality psychology. Ch 6. Personality and Brain.

2. Realo, A., (2006). Mis paneb eestlase elust rõõmu tundma? Horisont, 2

3. Realo, A., (2008). Õnne valem. Sirp, 27

4. Seligman, M.E.P., (2008). Ehe õnn. Kirjastu Pilgrim.