Motivatsiooni teema on aktuaalne väga mitmetes valdkondades: ettevõtluses, õppeasutustes, spordis, tervisekäitumises jne. Sama küsimust esitame sageli nii teistele kui ka iseendale. Miks mõned saavutavad rohkem kui teised? Miks mõned tegevused lahenevad kiiremini kui teised? Miks mõned olulised projektid jäävad lõpetamata, kuid osad tööd ja tegemised saavad valmis justkui iseenesest? Inimesed ei ole sarnaselt valmis tegutsema, õppima ja pingutama ning samuti ei ole kõik tegevused ühtviisi huvitavad, atraktiivsed ja meeldivad.

Definitsiooni järgi on motivatsioon üldine asjaolude kogum, mis meid tegutsema paneb ja tegutsemas hoiab. Selle järgi on tegutsemise asjaoluks mingi kindel motiiv, mis on tekkinud keha või psüühika toimimise seisukohalt olulise omaduse puudujäägist ehk vajadusest. Vajaduste rahuldamine omakorda toimub läbi tegevuse, mis on suunatud objektile, mis viibki eesmärgi saavutamisele (Maslow 1943, Alderfer 1972). Seega oleks kõige olulisemaks välja selgitada vajadus ja seeläbi kujuneks eneseregulatsiooni teel välja ka motiveeritud käitumine, mis viiks meid soovitud eesmärkide täitmisele.
Tänapäevased käsitlused on aga keerukamad – motivatsiooni ei seostata ainult vajaduste või isiksuseomadustega, vaid seda mõistetakse mitmetahulise konstruktsioonina, mida mõjutavad inimese tunded, hinnangud ja kontekstuaalne arusaam (Deci & Ryan, 1985, 2000). Näiteks võib motivatsiooni kujundada nii arvamus iseendast (self-efficacy; Bandura, 1997), huvi tegevuse vastu (Hidi & Renninger, 2006) kui ka eesmärgid ja seletused edu või ebaedu kohta (Weiner, 1985; Dweck & Leggett, 1988).

Sirvides motivatsioonipsühholoogia alaseid artikleid jäi silma Linnenbrink ja Pintrich poolt väljatoodud motivatsiooniteooria. Nad toovad välja olulised 4 motivatsioonikäsitlust kasutades mudelina õppimist: 1) usk iseenda võimekusse, 2) sisemine motivatsioon ehk huvitatus, 3) põhjendused nii heale kui halvale tulemusele, 4) saavutuseesmärgid.

Sageli ei oska me adekvaatselt hinnata isegi enda motiive, rääkimata teiste omade mõistmisest.
Huvi on üks tugevamaid sisemise motivatsiooni allikaid (Deci & Ryan, 1985; Hidi & Renninger, 2006). Kui huvi on sügav, paraneb õppimisvõime, suureneb keskendumine ja väheneb vajadus välise sundimise järele. Huvi arendamine toimub sageli järk-järgult – situatsioonilisest huvist võib areneda püsiv isiklik huvi, mis kujundab inimese eluteed (Hidi & Renninger, 2006).

Intelligentsus ja isiksuseomadused võivad küll toetada sooritust, kuid huvi ja sisemine motivatsioon on kestliku pingutuse eelduseks (Ackerman & Heggestad, 1997). Arutleme esmalt intelligentsuse teemadel. Mida teha, kui inimese võime arutleda, üldistada, järeldada, kohaneda, õppida ja mõista keerulisi ideid on väga kõrge, aga puudu on huvi tegevuse vastu, mis hetkel on tema oluliseks tööprojektiks? Kas sel juhul tema intelligentsusest lähtuvad komponendid mõjutavad töö tulemuslikkust? Ilmselt on selge, et teatud keerukust nõudvaid tegevusi suudavad kõrgema IQ-ga inimesed teha tunduvalt efektiivsemalt ja tulemuslikumalt, kuid kas nad teevad seda korduvalt ja tulevad sama teema või tegevuse juurde tagasi? Loomulikult võime siin vastata, et nad teevad seda hästi ka edaspidi, sest viidates võimalikule tasule, kui olulisele motivatsiooni komponendile, on alust arvata, et välised motiivid võivad viia samale tulemusele. Oluliseks võib olla veel ka mulje avaldamine või ebaedu vältimine, mis teoorias võivad anda sama tulemuse, mis sisemiselt motiveeritud meisterlik tegutsemine.

Võtsin appi ka ülikooliaegsed õpingud tähelepanust ja mälust, mille käigus sai selgeks, et tulemusest huvitatus suurendab tempot, paraneb valivus, virgus, reageerimiskiirus ja täpsus. Samas panime kirja ka negatiivsed tulemused nagu võimalike vigade arvu suurenemine ja tähelepanu lünkade arv. Vaatamata viimastele argumentidele viitab sügavam huvitatus tulemuslikumale tegevusele ja õppimisele. Järjest enam eemaldutakse pealiskaudsusest ja liigutakse läbi sisemise surve järjest laialdasemate ja sügavamate teadmiste ja kogemuste suunas huvipakkuvas valdkonnas. Selline kinnistunud huvi võtab enda alla järjest rohkem ajaressurssi muude valdkondade arvelt.

Mida aga arvata isiksuseomadustest ja nende mõjust huvide tekkimisele? Miks kahest lapsest, kes mõlemad saavad üheksandaks sünnipäevaks mikroskoobi, saab ühest tuntud teadlane ja teisest edukas müügijuht? Miks suurem osa muusikaklassi õpilastest jätkas õpinguid muudes valdkondades? Miks ma ise alustasin majandusõpingutega peale 11. klassi lõpetamist, kui teatasin oma huviks olevat meditsiin ja psühholoogia? Kas see oli paratamatu asjade käik, meelekindluse puudumine (isiksuseomadus) või hoopiski oma huvide teadvustamine või teadvustamatus? Kindlasti on põhjuseid veelgi enam ja lõpplikku tõde ei ole välja kuulutatud. 

Läbi töökarjääri tööintervjuusid tehes olen sageli mõelnud inimeste tegelike huvide peale. Enamasti on need kohustusliku CV (elulookirjeldus) struktuuri osana kenasti kirja pandud. Harva osatakse neid sügavamalt põhjendada. Tööle kandideerijatelt nõutakse sageli pingutust nõudvat võimekuse testi tegemist ja hinnanguid skaalale, mis peegeldaksid tööle sobivaid isiksuseomadusi. Peaaegu mitte kunagi või väga harva pööratakse tähelepanu tegelikule huvide ringile ehk konkreetse inimese olulisele motivatsiooni osale. Võib-olla oleks see aga hoopis punkt, millega oma elulookirjeldust tulevikus alustada. Oma huvidega arvestades loome loodetavasti eelduse paremale õppimisvõimele, omandatud teadmiste edukale praktiseerimisele, toimetulekule ja meelerahule.
Usun, et parem arusaamine ümbritsevast muudab meid oma huvidest teadlikumaks või teisiti öeldes motiveeritumaks. Tulles tagasi nüüd igapäevaelu tasandile, oleks äärmiselt vajalik, et me tunneksime ära oma huvide ringi suhteliselt varajases eas, et oma elujõe kompass juba varakult õiges suunas seadistada.